22 March 2018

Paneme raha tööle

Minu taustalugu on see, et ma olen u. 8 aastat pangas töötanud. Aga mitte rahainimesena vaid juristina. Ja praegusel hetkel on mul tuliselt kahju, et ma noisse rahaasjadesse rohkem ei süvenenud.

Tahan õppida investeerima. Täna tundub see mulle ülikeerulise valdkonnana. Ja see ajab mind pisut närvi ja teisest küljest vihale ka, miks ma ei peaks seda ometi selgeks saama! Kui keeruline see olla saab? Mul, kes ma olen kõrgharitud ja keskmisest rahateadlikum.

Käisin siin üks õhtu ühel rahateemalisel koolitusel ja sellistel koolitustel-seminaridel alati öeldakse, et "tore, et kuulasite aga palun hakake peale ürituse lõppu ka reaalselt tegutsema". Muidu olevat oht muutuda lihtsalt üheks seminar-junkie`ks, kuid elu sellest ei muutu.

Ühesõnaga mul on paar sammu tehtud helgema tuleviku poole. Mõni aeg tagasi avasin näiteks LHV pangas konto. Et kunagi aktsiaid ostma hakata. Seal pangas pidavat kõige mõistlikumad tasud olema. Täna astusin sisse Bondora platvormile ja kandsin sinna oma portfelli 5 eurot! Ma kohe huviga tahaks näha, mis selle rahaga seal juhtuma hakkab. 40-aastaselt ma pensionile enam minna ei saa aga ehk siis 60-aastaselt? Eriti kui lugeda praegu meediast seda, kuidas 50 tuuris naised enam tööjõuturule nö ei kõlba või siis makstakse neile märkimisväärselt väiksemat palka. Aga mina viskaks rahulikult jalad seinale, jooks kakaod ja vaataks, kuidas täna sisse pandud 5 eurot ise minu jaoks tööd teeb.

Kui on häid nõuandeid-soovitusi selles vallas, oleks üks suur kõrv :)

21 March 2018

Käsi kullas või perse mullas

Rääkisin siin hiljuti oma liiklusintsidendist, kus mul ja  minu seisval autol nurk maha sõideti ja ekspert leidis, et tegelt ma hoopis liikusin ja olen liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi.

Tänu advokaatide vastulausele määrati selles asjas nüüd kordusekspertiis.

Palun hoidke mulle nüüd pöialt, et õiglus pääseks võidule! Mitte, et ma pean (mitte)süüdlasena maksma kahe ekspertiisi eest. Eriti kui mul pole raha ühegi eest maksmiseks...

15 March 2018

Väike suusatripp Himosele



Kuna üks aasta jäi vahele, siis see aasta häälestasin juba varakult end suusatama-mineku-lainele. Muidu oleksin hakanud jälle kaaluma, et raha vähe ja tööd palju ja lapsed tüütud kaasa võtta.

Mäesuusatada mulle tegelikult väga meeldib, mis siis et on külm ja kõrge. Ma nimelt kardan külma ja kõrgust. Aga õnneks on võimalik osta endale hulgaliselt tehnilist ja sooja varustust, nii et mäe peal on lausa lust isegi seista :) See aasta tuli kaasa ka oma esimest juubelit tähistanud pisipoiss. Tallegi soetasin kohe sooja pesu ja suusasokid. Kui me neid selga proovisime, hakkas ta aru saama, et tulekul on midagi erilist ja esmakordset. Mul oli hea tükk aega võimalus teda "ähvardada", et kui sõna ei kuula siis suusatama ei saa. Oh, kui ebapedagoogiline, eks.

Minek oli meil suure bussiga ja õhtul hilja jõudsime oma mökkide juurde kohale. Majad olid õnneks kohe mäe juures, ei pidanud palju kõndima. Mulle endalegi ei meeldi nende suusasaabastega koperdada aga te oleksite pidanud kuulma väikemehe vingu selle 100 meetri jooksul. Edaspidi olin targem ja tõstsin ta koos kogu suusavarustusega kelgule, mille siis koormaeeslina higistades ja puhkides mäeni tirisin.

Suusasaabastega kõndimise ving oli kökimöki selle vingu kõrval, mis tuli kuuldavale siis, kui väikemehele suusad alla pandi. Ausõna, ma arvasin, et temast ei saagi kunagi asja. No selline hädakägar, et ma hakkasin täiega närvi minema. Õnneks oli meil grupiga kaasas ülimalt professionaalne suusaõpetaja ja lapse areng nende kolme suusapäeva jooksul oli lausa hämmastav. Hädakägarast vingu-aadust sai kolmandaks päevaks üksi sahka alla sõitev suusaäss. Kusjuures see sahka sõitmine ei tulnud ega tulnud tal välja. Ja siis äkki tuli.

Oma suusatamisest pole mul palju rääkida seekord. Umbes täpselt 4 korda sain normaalsele mäele. Ülejäänud aja seisin või sõitsin harjutus- ja laste mägedel. Peamise trenni sain kätte iga päev kaks korda mäele ja kaks korda tagasi kelgu vedamisest.

Tütar oli ka kaasas, koos peigmehega. Nemad avastasid kohe kõik mäed ära ja proovsid vist kõik mustad mäed ka ära. Avastasin, kui kohutavalt sarnased me tütrega oleme. Või siis olen mina ta kuidagi selliseks kasvatanud :)  Igatahes olime me mökkis 8-kesi. Ja nii minu kui tema jaoks on see üpris vaevanõudev olemine. Kõik asjad, mida teised teevad, lihtsalt häirivad noh. Kes paneb jalgu lauale, kes kammib juukseid maha, kes ei korista enda järgi, kes loobib oma suusavarustuse mööda söögilauda laiali, kes naerab valel ajal, kes paneb fairy kontsentraati nõudepesumasinasse. Ühesõnaga nii palju häirivat :D Omas kodus, oma toas, uks kinni olemine, on ikka kõige etem. Samas mina ei tea, kelle suguvõsasse mu väikemees on läinud, tema on täielik suhtlemismaniakk. Üldse pole mingit probleemi kellegile külje alla ronida ja juttu puhuma hakata. Pidev suhtleja, suu üldse kinni ei seisa. Välja arvatud siis kui on vaja kaerahelbeputru süüa. Siis on suu täiesti lukus.

Reis oli mõnus, poiss sai suusatamise selgeks ja tütar sai natuke aktiivset puhkust raske kooliaasta vahele. Eks nüüd hakkame vaatama, kust raha kokku kraabime.



21 February 2018

Ebaõiglus ja ebaausus lihtsalt lokkavad

Selline tunne on, et ükskõik kuhu pilgu pöörad, käib mingi petmine, skeemitamine või ülelaskmine. Arstid võtavad altkäemaksu, noor naine jääb mehe skeemitamise ja võlgade pärast poolest korterist ilma, mõni paneb paarsada tuhat kindluspettusega tasku, teine ostab riigi raha eest olematuid elektriautosid.

Hakkab juba tunduma veits imelik olla iga päev tööl käiv ja palgaraha eest elav inimene. Nagu oleks luuser või nii. Isegi veidi saamatu. Et peaks piinlik olema, et elada ei oska normaalselt.

Juristidel aga on tööd kuhjaga. Kes kelle üle skeemitab ja see kellel on rohkem raha, see reeglina võidab. Ei ole nii, et teed oma arust kõik õigesti ja oled siis kaitstud nagu Jumala selja taga. Oh ei!

Ühel õhtul seisad lihtsalt autoga tänava ääres ja ootad väravast sissesõitu. Väravast välja sõitev auto aga sõidab sul nurga maha ja väidab, et hoopis sina liikusid talle meelega otsa. Otsekui mul oleks mingi sügav huvi värava taga passida ja sealt väljuvaid autosid ootamatult rünnata. Ja ekspert otsustab ka, et mina liikusin. Ja ma olengi üksi, kes teab, et ma ei liikunud, vaid hoidsin jalga piduril ja ootasin...Kuigi ma hakkan juba vaikselt ise ka uskuma, et ju ma siis ikka liikusin, kui lugupeetav EKEI ekspert niimoodi väidab ilma kahtluseta ja surmkindlalt. Ning siis mulle meenub jälle see hetk, kui ma jalg piduril ootasin teise auto väravast väljumist, et ise sisse sõita.

Eksperdi arvamuse ümberlükkamiseks on mul vaja mõned üleliigsed tuhanded. Hetkel on küll selline tunne, et persse ma vaidlen end pankrotini aga ma ei jäta seda nii!

Vähemalt on kodus keegi, kes ütleb:" Aga vähemalt mina olen kodus..."

19 February 2018

Perekooli klassikavaramust


Blogijaid iseloomustab:

1) max keskharidus
2) lagunenud perest pärit
3) noorelt ja väga noorelt emaks saanud
4) … ja lapsi peab ikka nii 3 olema
5) auto juhtimisõigust pole
6) välimuselt pigem tuustid
7) tööl pole käinud , enamasti
8) kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub
9) sisemiselt ka tuustid
10) meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida

Anonüümne kommentaar perekool.ee lehel


Ma siis ei ole blogija :) Kuigi mis seal salata, paar punkti käib ikka minu kohta ka. Eriti see välimuselt ja sisemiselt tuust. 

12 February 2018

Hüplikud mõtted elu ja töö teemadel

Tundub, et olen jõudnud ikka, kus ümberringi hakkavad inimesed kardinaalseid elupöördeid tegema.

Võetakse tööst aastaks või paariks puhkus, minnakse ennast arendama, hakatakse põhjalikumalt hoopis oma hobidega tegelema...

Arvutasin kiirelt oma tööaastad ka kokku - 22 aastat korralikku kontoritööd kella 9-17ni. No okei, kaks lapsepuhkust ka vahepeal.  22 aastat kellegi teise heaks töötamist ja kellegi käskude täitmist. Kas ma oleks seda teinud, kui see poleks mulle meeldinud? Kindlasti mitte. Kõik mu töökohad on mulle meeldinud ning pole pea kunagi tundunud tüütu ja ahistava kohustusena. Aga miks ma siis tänasel hetkel olen AD-de peal ja viltuse seljadiskiga mõtteid mõlgutav proua ..?

Eks mulgi on oma kriisid olnud. Ning olen abi ja elumõtet otsinud erinevatelt alternatiivsetelt meetoditelt - reiki, silva. Rännak, access bars ja kaks kaardipanijat-selgeltnägijat.

Ootasin väga oma nüüdseks mitme aasta tagust lapsepuhkust ja nautisin seda nö eelpensioni täiega. Nüüd taban samuti end vahetevahel unistamast pensionieast ja et mul oleks siis samasugune vitaalsus ja väljanägemine nagu Mimi Kirkil.

Aga praegu aastast pausi takistab mul konkreetselt võtmast ressursipuudus. Kes mu laene siis maksab? Kuigi müües ära praeguse elamise ja ostes saadud vaheraha eest tagasihoidliku pesa, oleksin koheselt laenuvaba. Seniks olen täiesti tavaline palgast-palgani elav ja ilma märkimisväärse puhvrita eestlane. Mingeid passiivseid sissetulekuid mul pole. Hobi toob sisse u. 100-200 EURi kuus.

Uue auto ostmise võimalusi uurides selgus, et Luminori liising hindab mu maksimaalseks liisingusummaks 3000 EURi!! Issand jumal, selle eest ei saa ju midagi! Ühtlasi on see märk, et kellelgi (minul) on juba liiga palju kohustusi. Huvi pärast arvutasin välja, et mulle sobiks igakuine lisasissetulek 500 EUR suuruses summas. Sellega oleksin mõne ajaga korralikult mäel tagasi.

Nagu näha on mu mõte ja jutt täiesti hüplikud aga ma ei hakka seda lugu siin kirjanduslikuks lihvima ka, sest just nii ma praegu mõtlengi.

Ehk et mina ei tahaks veel praegu töölt kaduda ja juhet täielikult seinast tõmmata. Küll aga meeldiks mulle näiteks 4- päevane töönädal või siis 6-tunnine tööpäev. Juba need muudatused annaksid mulle piisavalt vabadust ja minu-aega. Tahan töötada, et mul oleks olemas mu kaunis kodu, ideealis võiks mul nüüd ka uus auto olla.

500 eurose lisasissetuleku asemel on muidugi üks variant veel - min. 1000 eurot teeniv mees mu majapidamises :D


03 February 2018

Lõpud

Kõikidele, kes mu autosaagale kaasa elasid, on teadaanne - auto on müüdud! Pea olematu raha eest. Kui tahate õppida minu kogemusest, siis müüge auto enne, kui ta kätte ära laguneb. Müüge kohe, kui mõte tekib või kui keegi enam vähem sobiva hinna pakub.

Mina ei raatsinud müüa, mõtlesin, et teen tipp-topp korda ja siis panen ulmehinnaga müüki. Reaalsus oli aga see, et paigutasin alates sügisest remonti natuke vähem kui tuhat euri ja kui odavamad asjad olid ilusti ära vahetatud siis läks mootoririhm katki... Mootor kotis, klapid peas.

Autoremonditöökojas olid vahvad sellid, elasid innukalt kaasa ja ostsid lõpuks mu reeturauto vanaraua hinnaga ära. Hüvasti!

Kui nüüd horoskoobiteema juurde tagasi tulla siis kuskil oli mainitud, et jaanuaris tehakse elus puhas vuuk. Noh, 31. jaanuari seisuga oli mul suht tühi plats ja tühjad pihud. Tööga on üks lõpu moodi asi, auto lõpetas ja ise lõpetasin veel ühe suhtlemise inimesega, kes ilmselt on mind mitte sallinud aegade algusest saadik. Kui algul lasin jutud ja suhtumised rahulikult endast mööda, siis nüüd äkki ühel emotsionaalselt raskel ajal saabus selline hetk, kui viimane tilk voolas üle karika ääre. Pilt läks plaksti kuidagi selgeks ja seda oli natuke kurb ja valus vaadata. Mis siis ikka, mul pole õnneks vaja midagi kellelegi tõestada.

Eks vaatame siis põnevusega, mis veebruar toob.